Idee sisu
Aktiivne transport on töölkäivate inimeste jaoks ideaalne treeninguvõimalus, paraku on see jalgrattaradade puudumise tõttu maanteedel või kõnniteede osana tehtud väga raskeks, kui mitte eluohtlikuks. Taani ja Hollandi näitel - kui on olemas teed, siis neid kasutatakse ja massiliselt. Eestis on kliimatingimused muidugi teised, kuid märtsist novembrini saaks karastunud inimene rattaga tööl käia. Kuhu pole võimalik rajada eraldi rattateid, on võimalik ümber joonida sõiduteid ning lisada sõiduteedele piisava laiusega ja selgelt märgistatud jalgrattariba.
MÕJUHINNANG
Mis on idee esitaja taotletav eesmärk või tõstatatud probleem(id), millele lahendust pakutakse?Soodustada rattasõitu igapäevase liikumise ja füüsilise koormuse viisina. Ruumiplaneerimises luua tingimused rattaliikluseks.
Milliste seaduste muutmist ettepaneku rakendamine eeldaks?
Ettepanek ei eelda seadusemuudatusi, vaid omavalitsuste üld- või teemaplaneeringutes ning muudes elukeskkonda puudutavates visioonides ja otsustes rattaliikluseks vajalike tingimuste eelisarendamist. Tänaseid norme ja standardit “Linnatänavad” on võimalik rattasõbralikumalt tõlgendada, mis peaks olema omavalitsuste kui peamise teeprojektide ja taristuinvesteeringute tellija ülesanne.
Kas ettepanek on Eesti süsteemi sobiv või eeldab selle rakendamine teisi põhimõttelisi muudatusi?
Ettepanek sobib Eestisse, kuna igapäevaseks rattasõiduks on meil sobiv kliima, suhteliselt lauge maastik ning rattakultuur on tuttav, eriti maapiirkondades.
Säästva liikumisviisi eelisarendamist juhendab üleriigiline transpordi arengukava 2014-2020 https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/3210/2201/4001/arengukava.pdf, mille kohaselt inimkeskne elukeskkond sisaldab liikumisvõimaluste parandamist järgmises eelistusjärjekorras: 1) jalgsi liikumine 2) jalgrattaga liikumine 3) bussi-, trollitransport 4) rööbastransport 5) autotransport. See, kas arengukava eesmärke taristu arendamisel ja ruumiplaneerimisel järgitakse, on omaette küsimus.
Igapäevaseks rattasõiduks puudulik taristu on üks peamistest põhjustest, miks eelistatakse sõiduautot jalgrattale. Samal põhjusel ei juleta ka oma lastel rattaga kooli sõita. Tagajärjeks on suurenev autostumine ja seeläbi jala või rattaga tööle ja kooli käijate vähenemine, mis omakorda süvendab probleemi.
Milliseid tagajärgi ettepaneku rakendamine kaasa tooks?
Positiivsed mõjud:
- taristu olemasolu loob eeldused igapäevaselt rattaga liikujate arvu (n-ö rohelise mobiilsuse osakaalu) kasvule
- mida rohkem on jalgrattureid linnas ja maal, seda väiksemate kuludega saab teid hooldada ja ehitada, sest suur osa elanikest liigub säästlikult
- aktiivse elustiili kaudu paraneb inimeste tervisekäitumine ja väheneb ülekaalulisus ning sõltumatus mootortranspordist nii noorte, eakate kui ka teiste inimeste seas
- elukeskkondade säästlikkus suureneb oluliselt, kui suurem osa inimestest liigub säästlikult (jalgsi, jalgratta või ühistranspordiga), mis omakorda suurendab elukeskkonna meeldivust ja turvalisust (madalam müratase, saastatus jne)
linna liiklusvõrgustiku tasakaalustatus suureneb. Linna liiklusvõrgustikeks on jalgteed, jalgrattateed, ühistransport, mille peatused on seotud kergliiklusvõrgustikuga, ning individuaalse autoliikluse liikumisteed. Just selles järjestuses.
Kas on olemas rahvusvahelisi analooge? Mida neist on teada?
Taanlased on välja arvutanud rattasõidu kasud rahvatervisele ja majandusele omavalitsuse kontekstis: Kopenhaagenis toob iga rattaga sõidetud 10 kilomeetrit linnale tulu 1,6 eurot, samal ajal kui autoga sõidetud 10 km maksab linnale 1,5 eur (allikas: Reinventing the City - Three Prerequisites for Greening Urban Infrastructures, WWF Report (2012)
Teistes riikides kasutatakse maapiirkondades võimalikult palju olemasolevat taristut rattasõiduks, näiteks raudteetrasside kõrvale rajatakse kergliiklusteid või raudtee hooldusteid kasutatakse rattasõiduks.
Millised on taotletava eesmärgi saavutamise teised, realistlikumad või süsteemsuselt sobivamad variandid?
Üks võimalus on rattataristu loomisele ja parandamisele keskenduda (eraldi rattateede rajamine, rattatrasside mahajoonistamine olemasolevatele teedele, rattateede ühendamine võrgustikuks, viidanduse jm parandamine), teine võimalus kasvatada rattaga igapäevaselt liikujate arvu kriitilise massini, et sel viisil survet taristu paranemisele luua.
Eksperdid: Andres Levald, Toomas Paaver, Juho Kalberg, Teele Pehk